Müsli võib olla
mõnus, maitsev ja tervislik hommikusöök, mis annab päeva alguseks mõnusa annuse
energiat ning varustab organismi ka mitmete vajalike vitamiinide ja
mineraalainetega.
Paljud tavalised
poemüslid on tihti aga küllaltki suure suhkrusisaldusega ning samas ka
küllaltki iseloomutud. Ehk siis „rikkalik“ puuviljamüsli sisaldab puuviljadest enamasti
vaid suure hulga rosinaid, pähklimüslist on võimalik leida võib-olla vaid mõni üksik pähkel…
Muidugi on olemas ka
paremaid müslisid, mis on tervislikumad ja sisukamad, kuid selliseid on üsna
vähe ja nende hindki kipub päris krõbe olema.
Nagu ka paljude
muude toodete puhul, siis müslit pole ma enam päris ammu poest ostnud. Ega seda
kogu aeg tahagi, kuid kui tuleb jälle isu ja on vaja hommikusöökidesse
vaheldust tuua, siis teen hoopis ise.
Ega see müsli
tegemine keeruline pole. Lihtsaim müsli valmib nii, et kokku tuleb segada
meelepärased materjalid ja ongi kõik! Mulle meeldib aga pisut krõbe müsli,
seega olen erinevate helveste segu vähese meega esmalt ahjus röstinud ning siis
lisanud kõik muu, mis meeldib – erinevad pähklid, seemned, mõnikord ka
kuivatatud puuviljad, kookoshelbed jne.
Müslibatoonidega on
täpselt sama lugu. Ka neid leidub poodides külluslikult, kuid need nö tavalised müslibatoonid on enamasti ülemagustatud ning lisaks sellele koosnevad oh-kui-paljudest
kahtlase väärtusega komponentidest, mis seab kahtluse alla nende tervislikkuse
ja tekib küsimus, kas neid üldse tasub osta. Jällegi – muidugi on olemas ka
päris maitsvaid, tervislikke ja eeskujuliku koostisega müslibatoone, nende
hinnad kipuvad paraku olema umbes 2€/tk.
Kunagi ammu olen
korra-kaks ise müslibatoone teinud, ega seegi eriti keeruline pole. Kogu müslimass
tuleb lihtsalt segada millegi sellisega, mis seda massi koos hoida võiks. Ise
olen kasutanud mett, seganud kõik hoolega läbi, surunud vormi põhja ning siis
seda kõike ahjus veidi kuumutanud.
Nüüd viimane kord
tahtsin proovida, kas seda kuumutamise osa vahele jätta ei võiks. Segasin
erinevad helbed, pähklid ja seemned meega potis kokku ning surusin vormi põhja
ja asetasin hoopis külmikusse.
Müslibatoon tuli
maitsev, kuid samas jäi veidi niiskeks ja nätskeks ning vormist välja võttes ja
lõigates hakkas paraku lagunema. Nii läks seekord veidi untsu ka plaan katta
müslibatoonid ise tehtud tooršokolaadiga. Hakkasin müslibatooni šokolaadimassi
sisse kastma, kuid see lagunes sinna täitsa ära. Järgmistele batoonidele panin
lihtsalt väikese törtsu šokolaadi peale.
Kuigi olen müslit ja
müslibatoone mitu korda teinud, siis avastamis- ja katsetamisruumi veel on!
Ilmselt tasub järgmisel korral proovida, kas ahjust läbi käinud müslibatoone
õnnestub šokolaadiga paremini katta ning kindlasti tahan kunagi proovida veel uuesti
kuumtöötlemata müslibatooni valmistamist – eesmärgiga leida viis, et batoon ei
laguneks nii kergesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar