Miks võiks lugeda toidu märgistust?

Ilmselt pole kellelegi üllatus, et toidu märgistus annab meile antud toote kohta päris palju vajalikku infot. Üllatav on aga see, kui väike hulk inimesi tegelikult toidu märgistust loeb, lugeda oskab ning selle järgi endale ka toitu valib.

Aga miks pakenditelt üldse seda kribukirjas olevat infot lugeda võiks?

Ühest küljest saab toidu pakendilt teada, mis tootega on tegu ja kes on selle valmistaja/pakendaja/müüja. Samas on väga oluline just see, millistest komponentidest toit koosneb. Ka võib pakkuda huvi, mitu kilokalorit 100-grammine portsjon sisaldab ning milline osakaal on süsivesikutel, rasvadel ja valkudel. Vähem oluline pole ka soola-, suhkru-, kiudainete- või lisaainete sisaldus. Pakendilt leiab muidugi ka säilivusaja ning enamasti ka sobivad säilitamistingimused.

Kui see ei olnud veenev põhjendus, miks võiks toidu märgistust uurida, siis las ma proovin uuesti.

Kui Sa ei loe pakendeid, kas tuleksid selle peale, et Sinu metsmaasikajogurtis on metsmaasikaid vaid 0,7% (vaata siia) või Sinu kukeseene-sulajuustus on kogu paki peale kukeseeni vaid 0,4 grammi (vaata siia)?

Või kas oleksid arvanud, et pakk küpsiseid, mille just ära sõid, sisaldas 20 teelusikatäit suhkrut ning andis Sulle rohkem kui poole energiast, mida päeva jooksul vajad (vaata siia)?

Loetelu võiks muidugi jätkata…

Mida peaks üks õigesti koostatud toidupakendi märgistus endas sisaldama?

See kõik on kenasti seaduses kirjas, kuid teen siinkohal olulisematest punktidest ka kokkuvõtte.

Toidu märgistusel esitatakse üldjuhul toidu nimetus, koostisosade loetelu, netokogus, minimaalse säilimisaja lõpptähtaeg, säilitamise ja kasutamise tingimused, valmistaja/pakendaja/müüja ning ka toitumisalane teave, kui märgistusel on toitumisalane väide.

Üks olulisemaid asju, mida meeles pidada, on see, et üldjuhul märgitakse koostisosade loetelus kõik toidu koostisosad nende sisalduse alanevas järjestuses, arvestades koostisosade sisaldust toidu valmistamise etapis.

Olukord on teine näiteks siis, kui tegu on puuvilja-, marja-, köögivilja- või seeneseguga, kus ükski koostisosa oluliselt ei domineeri ning koostisosade sisaldus võib varieeruda.

Kindlasti tuleb osata vahet teha väljenditel „kõlblik kuni“ ja „parim enne“. 

Kui tootel on „kõlbik kuni“ kuupäev möödas, ei tohi seda enam müüa ning ka tarbida võib vaid omal vastutusel. 

Kui tootel on möödas „parim enne“ kuupäev, on lubatud seda müüa, kuid sellised tooted peavad olema ka vastavalt märgistatud või spetsiaalsesse kohta kokku koondatud. Sellise toote tarbimine ei tohiks inimese tervist küll ohtu seada, kuid selle kvaliteet ei pruugi olla enam maksimaalne.

Tähtis on ka teada, et minimaalse säilimisaja viimane päev, kuu või aasta arvatakse säilimisaja sisse.

Kas pakend võib valetada?

Eksimine on inimlik ning paraku võib vahel juhtuda ka seda, et satute kokku pakendiga, mis ei tundu õige olevat. Võimalik, et pakendil on midagi eksitavat või on sealt hoopiski midagi puudu. Ka võib olla rikutud reeglit, et koostisosad peavad olema esitatud alanevas järjekorras.

Olen ka ise selliste pakenditega vahel kokku puutunud ning siis alati ka tootjale või maaletoojale kirjutanud, et uurida, kas mu kahtlus vastab tõele ning neile märku anda, et nad oma pakendil olevat infot korrigeeriksid.

Julgustan ka teisi samamoodi käituma. Kui leiate vea pakendilt või kui ka miski muu ei tundu toote puhul õige olevat – alati tasub tootjaga kontakteeruda ning neid oma leiust teavitada. Nii saame ise toidutööstuse arengule kaasa aidata.

Kui toidu pakendi ja märgistuse teema tundub Sinu jaoks huvitav, siis veidi infot lihtsustatud kujul leiab ka siit.

Minu kogemused pakenditega

Olen harjunud kõikide toiduainete puhul pakendeid uurima, et teada saada, kui palju on sel toidul koostisosasid ning mis veel tähtsam - millised need koostisosad on. Ka pakub mulle huvi, kas toode sisaldab lisaaineid ja kui, siis mitut ja milliseid. Osa lisaaineid on mõnedes toodetes paraku hädavajalikud (säilitusained) ja neid kasutatakse meie tervise huvides, kuid proovin vältida või vähemalt piirata lõhna- ja maitsetugevdajate, värvainete jms tarbimist.

Lisaks jagan ka mõnda kogemust, mis mul pakendite teemaga seoses kohe meelde tulevad.

Kunagi jäi mulle silma Bosto pruun riis, kus pakendil rõhutatakse seda, et toode on väga kiudaineterikas. Samas, pakendil on esitatud vaid energiasisaldus ning rasvade, valkude ja süsivesikute osakaal, kiudainete hulka me paraku teada ei saagi. Kui kiudaineterohkust on eraldi rõhutatud, siis oleks oluline see ikka pakendil korrektselt ka ära märkida.

Hiljuti puutusin kokku ka ühe porgandikoogiga, mille koostisosade järjekord oli täiesti pea peale pööratud. Pakendil oli šokolaad teisel kohal ehk siis oleks võinud arvata, et kook oli šokolaadirohke. Ei, see polnud nii, šokolaadi oli seal koogis vaid väga vähesel määral kaunistuseks pandud. Ka on raske uskuda, et kõige rohkem oli selles koogis apelsini.

Selle pakendi puhul on tegelikult ka teisi segadusseajavaid nüansse. Porgandi järele on kirjutatud 25%, see peaks näitama porgandisisaldust. Ka on protsendid kirjutatud hapukoore ja šokolaadi järele. Hapukoore puhul ma ei teagi, kas nad on mõelnud hapukoore hulka või hoopis hapukoore rasvaprotsenti, šokolaadi puhul saab tegu kindlasti olla vaid kakaosisaldusega.

Selline pakend on hea näide sellest, kuidas vahel ka eksitakse. Kontakteerusin tootjaga ning teavitus on minu poolt tehtud.

Soovitan alati pakendeid uurida, võite nii mõndagi huvitavat avastada ja avastus võib olla nii positiivne kui negatiivne. Levinud tõed on, et võiks eelistada tooteid, millel on võimalikult vähe koostisosasid ning võiks vältida selliseid koostisosi, mida te välja lugeda või selgelt hääldada ei oska. Ka on levinud ütlus – ära loe kaloreid, loe lisaaineid.

Kui hoolikalt Sina toidu märgistust uurid? Millised on olnud Sinu huvitavaimad leiud?